ehh, uhhuduur seltskonna ettevõtmised

17. juuli, vist teisipäev.

Täna hommikul jõudsime Teherani. Kokkuvõtete tegemiseks on emotsioonid veel liiga värsked ja seetõttu proovin praegu vaid viimaste päevade sündmustest ülevaate anda.

Pärast viimast sissekannet Mashhadis lahkusin netipunktist ja tänavale jõudes olin tugevas hämmingus. Kell oli kaks päeval, kuid linn oli nagu välja surnud. Hommikul oli sebimist nii, et raske liikuda, praegu loivas tänaval vaid paar loidu tegelast ja veeres mõni üksik auto. Olukord jättis mulje, nagu mingi tappev viirus oleks elanikkonna hävitanud. Poed olid suuremalt jaolt kinni ja võred ette tmmatud. Siis hakkas aga läbi trellide silma pikutavaid poeomanikke ja igavlevaid kontoriametnikke. Selge - siesta! Vot mulle meeldivad need rahvad, kes oskavad elust mõnu tunda! Mida paganat sa rahmid, kui +45 pähe paistab. Südapäeval sureb elu välja, kella neljast pärastlõunal poetakse aga urgudest jälle välja ja tuttav sebimine hakkab pihta.

Hannes ja Wend käisid Mashhadi peamošees, kuhu on maetud üks Prohvet Muhamedi otsene järeltulija. Tagasitulles olid nad justkui ära tehtud. Hannese kommentaar oli, et midagi nii võimsat pole ta sel reisil veel näinud. Nagu 1001 ööd. Hannese suust, kes on muidu oma emotsioonides suht vaoshoitud, oli seda pisut ootamatu kuulda ja kuigi alguses olin arvamusel, et ehk ei viitsigi järjekordse klotsi kohta linnukest kirja panna, otsustasin siiski oma silmaga seda imet kaeda. Mart ja Taniil liitusid minuga (Liivol oli ammu juba käidud) ja läksime õhtuse palvuse ajal kohale. Fotokaid kaasa võtta ei tohtinud, millest oli tõsiselt kahju. Mošee on praeguselgi hetkel jõudsalt laienev kompleks. Üks elamurajoon pidi andma teed laiendusteks ja lammutati lihtsalt maha. Minu alateadvuses tähendab pühakoda rohkem arhitektuurimälestist, seega vaadates seda pompöösset asutust, mis meenutas rohkem kultuuri- ja vabaajakeskust, kui jumala koda, sain paremini aru selle usu elujõust. Palverändurid üle terve islamimaailma tulevad siia kokku. Teheranist tuleb 16 rongi päevas, mis on pidevalt välja müüdud, linn on täis hotelle usuturistide majutamiseks. Inimesed usuvad tõsiselt, mitte moe pärast. Seega nende üle lollakate karikatuuridega nalja visata on lihtsalt kohatu ja matslik. Sõnavabadus jätab ka vabaduse mitte asju välja öelda, kui tead, et see võib kedagi hingepõhjani solvata.

Mošee ise on mitmel hektaril laiuv kompleks, mille ümber on avarad platsid, mis kaetud istumiseks mõeldud Pärsia vaipadega. Kujutate ette kahe, kolme jalgpalliväljaku suurusi alasid kaetud lihtsalt vaipadega. Eesti vaibakaupmeeste unistus. Kompleksi südames asub pühamast püham sarkofaag. Liikudes sinnapoole muutus trügimine intensiivsemaks. Ehitised ümberringi olid kaetud tihedate mosaiikidega. Eemalt vaadates tundus kõik ilus ühtlane kribu. Lähemalt said aga aru, et iga võlvialune või seinapaneel oli isesugune. Kakofooniat see ei tekitanud, kuna äärmuslikkusesse kalduvaid värvikontraste ei olnud. Peahoone ise oli seest aga kaetud ühtlase peegelmosaiigiga, mis väikestest, eri nurga all asuvatest tükkidest kokkupanduna andis ereda sisevalguse pealepaises efekti, et oledki sattunud kuhugile ebamaisesse kohta. Imaami laul ja palvetavad inimesed ümberringi tegid keskkonna veel müstilisemaks. Sarkofaagi juures käis kõva tunglemine, kuna kogu selle mitmetuhande kilomeetrise palverännaku eesmärk oli korrakski puudutada seda püha kuubikut. Meie, võõrausulistena ei hakanud sinna trügima vaid kulgesime edasi mööda hõbedaselt hiilgavaid saale. Võimas kogemus! Lõpuks välja jõudes tundusid lihtsad mosaiigid kuidagi tagasihoidlikud ja märkamatud.

Mošeest väljudes oli rahvamass sisse piiranud meid ootama jäänud seltsimehed. Liivo võttis kaamera välja ja salvestas vestluse vendade Vareste ja õdede Tihedate vahel. Nimelt olid grupp naispalverändureid Mardi ja Wennaga aktiivsesse dialoogi astunud. Keelebarjäär natuke segas, kuid kinnitasime omalt poolt, et Iraan on vahva maa ja me viime selle teadmise siit endaga kaasa. Nagu ikka, lõpetatakse sellised toredad kohtumised grupipildiga. Kui palju meid mobiilidega ükshaaval ja kohalikega käevangus üles pildistatud on, seda ma ei oska kokku arvata. Miljon korda ma eeldan. Oleme tõelised turismiobjektid kohalike jaoks. Vastates küsimusele, kust me pärit oleme, ütleme ikka Estonia. Kohalike kõrvaehituse eripära keeldub seda aga muud moodi kuulmast, kui Espanja. Kordad veel - Estonia, vastus ikka, aa, Espanja. Lõpuks on lihtsam käega lüüa ja end hispaanlaseks tembeldada. Tore rahvus seegi.

Õhtu lõpuks veel korralik kitakas jäätisekokteile ja magama.

16. juuli hommik startisime Neyshaboori (meie keeles Mutabor) poole. LP pakkus vahemaaks ca 130 km. Tuul oli tagant ja tee ülihea. Ühel laskumisel sai Hannes kiiruseks 70 km/h. Kuna ma temast palju maha ei jäänud, oli ka minu kiirus suurusjärgus sama. Palju kiiremini poleks tohtinudki sõita, 70 km/h oli ka selle teelõigu piirang ning politsei mõõtis agaralt. Pärast oleksime seisnud jälle kõrvad lontis. Jää veel Iraanis jalgrattaga kihutamise eest juhilubadest ilma, vat see oleks nöök!

Allamägedega aga mu Haldjakese jõud ka rauges. Pikk tee oli keti ja esimesed hammasrattad nii ära kulutanud, et väiksegi lisajõuga väntamisel andsid hambad lihtsalt üle ja seisid peaaegu paigal, suur ragin taga. Häda progresseerus meetritega ja lõpuks Mutabori jõudes pidas vastu vaid käik 1:5. See vudimine, mis Taniil oma 3:5-ga tegi oli lapsemäng minu oravaga rattas. Täitsa koomiline vaatepilt on, kui viis meest lähevad ees stoilise rahuga ja kuuest tuleb järgi nagu pahast vaimust vaevatud. Aga kohale jõudsin.

Mutaborist otsustasime Teherani sõita rongiga, mis aga ei õnnestunud, kuna piletite organiseerimine ja jalgrataste rongi saamine osutus kohalikele ametnikele ülejõu käivaks protseduuriks. Sõidame siis bussiga. Jalgrataste bussi alla pagariruumi panemine on aga veel toredam ettevõtmine, eriti kui seal on ees juba tonn jahu ja muid pampe. Selline tehtud-mõeldud koormaseadmine kohalike poolt. Ma läksin vabatahtlikult eemale, et oma närve säästa.

15. juuli, pühapäev.

Lähen edasi sealt, kus Taniil tulemasinast välja tõsteti ja Wend rahulikult relvaga lennujaama lasti. Terminali ees toimus veelkordne kabistamine, et pommivöid avastada, kuid ka selle läbisime edukalt. Kõhuvoldid on pisemaks jäänud selle nelja kuuga, muidu oleks võib-olla mõni kahtlus tekkinud.

Meil puudus aimdus oma pagasi kaalu osas ja oli oodata, et tekib teatavaid sekeldusi ülekilodega, kuid Kam Air'i lahke kollektiiv oli oma kaalu tuksi keeranud ja ei pannud üldse pahaks, et ka silma järgi otsustades oli meil kola kindlasti rohkem, kui 20 kg inimese kohta. Ratastel lasime kummid tühjaks, nagu reegel ette näeb. Lennukis võib pagasiruumi alarõhu tõttu tekkida oht, et lööb kummid lõhki. Seljakotid võtsime salongi, kuid Wenna püstol läks siiski alla. Kahju, oleks tunniajase lennu huvitavamaks saanud teha. Vastupidiselt kartustele väljus lennuk minuti pealt. Õhku tõustes sain ilusad pildid Kabuli ümbritsevatest mägedest ja ka Baburi aiast, kus olime paar päeva tagasi käinud. Kabul on justkui voolamas teda ümbritsevate mägede vahel. Mõnes kohas on hoog sedavõrd suur olnud, et osa linna on justkui paiskunud mäe nõlva pidi üles. Teiselt poolt on laine jälle alla tulnud ja kaugele mööda orgu alla valgunud. Kuid see pole ilus sinine vesi, vaid kollane ja osalt ka hallitusjuustu värvi tolmu mattunud hägu.

Linnast edasi tulid mäed, millel ei näinud lõppu tulevat. Tänasin vaikselt saatust, et me neist üle turnima ei pidanud. Kõrgust polnud küll palju, kuid tõusunurgad paistsid järsud ja kelle võim parasjagu ühes või teises orus valitses, polnud teada. Kabuli ümbrus ja Herat, kuhu suundusime, pidavat olema turvalised. Afganistan pole praegu see riik, kus ülimat uljust välja näidata. Siin on uljamaid ja karistamatumaid mehi, kui meie. Viimased 30 aastat pole sellist perioodi, mida rahuks nimetada, riigis olnud ja tihtilugu on valged mehed need, kes pahandust teevad. Kohalikega rääkides meenutasid mõned Nõukogude okupatsiooni isegi parema sõnaga, kui praegust, ameeriklaste juhitut. Venelased esimesel kuuel aastal tegid midagi ka kohalike jaoks: ehitasid haiglaid, koole, elurajoone jms. Kabuli sissesõit meenutas mulle mingil hetkel Riia eeslinna, kui Tallinna poolt tulla, samasugused paneelmajad ja telliskivist madalad poed, kus kapsaid-kaalikaid müüdi. Jänkid on ajanud vaid mingit mulli stabiilsuse tagamisest ja Afganistanile tuleviku kindlustamisest, ise samal ajal külade kaupa inimesi surnuks pommitades. Pole ime, et valgetesse suhtutakse siin teatava umbusuga. Seega otsus Kabulist Herati lennata oli igati õigustatud.

Lend kestis tunni. Muidu sujuv, kuid enne maanudmist saime pisut turbolentsi käes sakutada. Heratile lähenedes mäed lõppesid ja kõrbetasandikel hakkas puhuma kõva tuul. Saime seda hiljem veel omal nahal tunda.

Herati lennuväljal käib pagasikäitlus lihtsalt: järelhaagis asjadega lükatakse ette ja igaüks valib ise, mis talle meeldib. Väike viivitus muidu kiirelt toimivas protsessis oli tingitud sõjaväelisest autseremooniast, mille käigus ühele armeeväelennukile kanti kellegi Afgaani lipuga kaetud kirst. Soldatid andsid au ja lennuk lendas minema. Selline seik raputas näilisest rahulikkusest tekkinud unisusest jälle üles. Olime riigis, kus käib sõda, kuigi meie, õnneks, polnud sellega veel otseselt kokku puutunud. Ja las nii jääbki.

Tee lennujaamast Herati kesklinna pidi LP järgi olema 8 km, seega polnud imeks panna, et tegelikult oli sinna ca 20. Kabuli hotelliomanik Abdullah pidi helistama oma tuttavale Heratis, kelle on ka mingi hotell seal, kuid otsustasime hoopis ühe kesklinnas asuva odava hotelli kasuks. Hotel Jaam, ehk eesti keeles Vaksali Lesila. Lennujaamas oli meile pakutud ka kohalikku 5 tärni hotelli, algul -20% ja siis juba -50%, kuid ikkagi oleks hind jäänud kuhugi 30 dollari kanti kahese toa eest. Hinnas polegi vist niipalju asi kinni, kuid Hannesele põhimõtteliselt ei meeldi mugavates kohtades olla. Nüüd maksime 10 dollarit toa eest. Olles varasest ärkamisest ja eilsest pikale veninud peost pisut väsinud, proovisin teha väikse uinaku. Millegipärast ei suutnud hotelli personal seda kuidagi taluda ja marssis erinevatel ettekäänetel tuppa sisse, kord niisama vahtima, siis ventilaatorit näppima ja lõpuks geniaalse ideega, et võiksime tuba vahetada. Minu väide, et oleme sellega rahul. mis on ja kuhugi minna ei viitsi, nad ei leppinud ja käisid kümneminutiste vahedega piilumas, kas ma olen üles ärganud ja valmis minema tuppa, kus on telekas. Pistku see endale, kuhu mahub! Krt, ma nagunii ei viitsi seda vahtida ja Liivo, kellega kokku olime kolinud, seda vähem. Lõpuks olime sunnitud terrorile järele andma ja teise majatiiba kolima. Jama oli selles, et koridori peal asuvad vetsud ja dušširuum jäid nüüd meist hoopis kaugemale. Läbi maja minnes aga pidi kaks korda jalanõud ära võtma ja uuesti jalga panema. Pakuti küll ka mingeid hotellipoolseid plastmassplähve, kuid need tundusid vastikusjudinaid tekitavalt ebahügieenilised.

Kui suurem päevaleitsak taanduma hakkas, läksime Liivoga vaatama Friday Mosque'd (Reede Mošeed), mis on ühtedel andmetel Afganistani, teistel kogu islamiilma üks märkimisväärsemaid rajatisi. Oli ilus küll: suur park mošee ees, neljakandiline, pisut idast läände välja venitatud plaaniga, nelja suure ja nelja väiksema minaretiga kirju ehitis. Kahhelplaate oli kulunud hulga, millest erinevaid mustreid kokku lapitud. Mošee siseõu oli avar ja kaetud valgest marmorist plaatidega. Ka siin tuli jalanõud ära võtta, nagu mošeedes ikka, kuid kivid olid mõnes kohas päikesest nii kuumaks köetud, et tantsisid nagu kana kuumal alusel. Seega põgenesime varjulistesse kangialustesse, mis keskset avatust piirasid. Sellistes kohtades on mõnus lihtsalt istuda, lugeda või inimesi vaadata. Kauaks privaatsust muidugi ei jätkunud, kuna kohalikud noormehed, kes inglise keelt õppisid, tulid oma edusamme praktikas järele proovima. Tasemed olid väga erinevad. Mõnega sai isegi paar lauset vahetud, osad Hello'st kaugemale ei jõudnud. Üks pistis oma õpiku mulle pihku ja palus ette lugeda. Kuigi ma ei taibanud selle asja mõtet, polnud mul kahju ka: I am a boy, my name is Mohammad. I have a sister, she is midaiganes jne. Olles lõigu ära kuulanud, noogutas ta heakskiitvalt, tänas ja lahkus.

Hiljem põrkasime teistega linnas kokku ja jalutasime niisama ringi. Hetaris on neli põhilist klotsi ja mošee juurest sattusime märkamatult tsitadelli juurde. Ilus, vana, idamaade stiilis kindlus, mis erinevate valitsejate ja huvigruppide poolt kord üles ehitatud, kord jälle maatasa tehtud, nagu kindlused ikka. Herat oli kunagi olnud suure piirkonna pealinn ja üks koht siiditeel, seega õitsev keskus. Jutud linna aust ja hiilgusest kostusid ka Tšingis Khani kõrvu, kes imet oma silmaga näha tahtis, külla tuli ja temale omasel moel paiga maatasa tegi. Meie olime viisakamad. Seega neljast kaks klotsi oli meil juba esimese päevaga purgis. Võidab ju see, kellel on surres rohkem asju.

Õhtul tõstatas Hannes teema, et kes viitsib rattaga linna taha sõita ja sporti teha. Keegi ei viitsinud, oli hoopis vaikne raamatu lugemise õhtu. Ega sport pole jänes.

Järgmise päeva hommik venis laisalt. Keskpäeva paiku läksime netipunkte otsima. Taniil, Wend ja Mart katsusid õnne vasemal, mina paremal. Leidsin netipunkti ka, kuid voolu ei olnud ja seega oli niisama ilus jalutuskäik (nii umbes 4 km). Teistel oli rohkem õnne, netipunti leidsid, vool oli ja ühendus maailmaga samuti.

Hiljem läksime kogu kambaga linna, et paar kaadrit üles filmida. Mošee keskõu oli keskpäeval veel kuumem, kui eelmine õhtu. Surusime Hannesega hambad risti ja ütlesime: "Gentleman will walk, but never run!" ning püüdsime väärikust säilitades paljajalu varju kõndida. Saime peaaegu villid talla alla, ilma naljata!

Linna servas asub üks mausoleum ja hunnik kiiva vajunud minarette. Eks mürsutabamused olid sellele kõvasti kaasa aidanud. Siiski oli imekspandav ehitiste vastupidavus: ise peenikesed nagu katlamaja korstnad, suur tükk keskelt väljas, nii et trepid näha, aga seisis konstantsetele kõvadele tuultele vaatamata uljalt püsti. Kiitus ehitusmeistritele. Tsitadelli ründasime ka veel korra. LP väitis, et sinna sisse ei saa, kuna kompleks on sõjaväe käsutuses. Info osutus vananenuks ja nüüd vastupidi üritatakse huvilistelt viis dollarit näost kasseerida selle eest, et müüride peal väike ring teha. Pidasime seda paljuks, kuna väljastki nägi kindlust piisavalt hästi. Hoovis, kus vabamalt liikuda sai, oli kohal konkureeriv kaamerameeskond ja filmisid midagi innukalt. Me küll ei püüdnud, kuid jäime nende objektiivi ette paaril korral.

Seega olime kõik neli klotsi üles leidnud. Oluliselt raskem aga on Heratis leida postkasti. Hannes pidi lõpuks jätma oma kaardid ühe poepidaja kätte, kes loodetavasti aru sai, mis ta nendega peale peab hakkama. Aga eks seda ole paari nädala kuni kuu aja pärast näha.

Olles viitnud mõnda aega relvapoe akna taga väljapanekut silmitsedes, tuli mulle pähe üks mõte. Küsisin Hanneselt, mis vahe on Afganistanil ja Eestil? See on lihtne: kui Eestis pannakse tina, siis Afgaanis saadakse tina.

13. reede. Lahkume Heratist ja in Jallah ka Afganistanist. Piirini on ca 130 km, seega normaalne väntamispäev. A jutu järgi Kabulis on tee uus ja hea, ilma mägedeta ning seda kinnitas ka LP. Meie linnast välja jõudes aga muutus asfalt kruusaks ja läks järk-järgult nirumaks. Kohalikud küll kinnitasid, et Iraani just seda rada pidi saabki, kuid asi tundus siiski kahtlane. Kõige kiuste tõusis ka meile juba tuttav tuul, mis siin puhub kiirusega 15-25 m/s, enam-vähem samast suunast ja nii 120 päeva aastas. Tuul oli põhjakaarest, meie liikusime läände. Otse vastu ta seega ei olnud vaid küljelt, kuid väga kõva külljetuul segab ka parasjagu sõitmist. Lõpuks teatas meile üks poepidaja, et tõeline tee asub siit 7 km põhja poole ja on tõesti uus ja korralik. Leidsime teeotsa, mis tundus minevat õiges suunas ja pärast tugevat maadlust, seekord otse vastu puhuva tuulega, olimegi õigel rajal. Nüüd tundus elu tõelise pidupäevana! Tuul oli küll endiselt tugev, kuid mõnedes kohtades puhus siiski pisut rohkem tagant, kui otse külje pealt. Kavalalt pluusi purjeks kasutades, sai ilma suurema vaevata vändata keskmiselt 35 km/h. Kohas, kus tee veel rohkem lõunasse keeras, proovis Hannes, kui palju torust tuleb ja sai isegi ilma languseta 56 km/h vändates kätte. Seda rõõmu aga kauaks ei olnud, kuna tee keeras järk-järgult põhja poole tagasi ja tuul keeras pisut loodesse, seega pea-aegu meile vastu. Kiirused langesid 10-12 km/h, mis sirgel maal ja hea teega on väga nüristav. Olime alustanud küll vara ja lootnud õhtuks Iraanis olla, kuid olud näitasid, et selle öö veedame me veel Afganistani pinnal. Jäime peatuma umbes 15 km enne piiri kohakeses nimega Mis Iganes (hiljem vaatn järgi). Olime jälle kui ilmaimed, mida üle terve asula kokku joosti vahtima. Rahvasumm oli suht intensiivne ja käis mulle parasjagu närvidele. Ei olnud sellist Bangladeshi vaikset vaatamist ega Pakistani sõbralikkust. Tuli hoopis üks vanamees karkudega ja ilma ühe jalata ja nõudis raha. Liivo suutis ta ära pareerida, kuid mulle jäi ta tuline pilk silma. Järgmine ohver olingi seega mina. Küsisin, mis juhtus, viidates ta puuduvale jalale. Tean, et see oli taktitundetu, kuid ega ka tema viisakusest ei pakatanud. Ta teatas, et ameeriklaste pomm oli temalt viinud jala ja kui õieti aru sain, siis ka suurema osa perest. Minu talle antud 20 afgaani (koahlik raha, kurss umbes 1 EEK - 5 AFG) ei lunasta mingil määral temale tehtud kurja, kuid sellise saatusega meest ei lubanud mu süda ka pikalt saata. Samas oli ka rahvamass suhteliselt täpselt jälgimas, mis toimub ja ma ei oska ennustada, mis oleks juhtunud, kui oleksin vanale ülbelt selja keeranud. Igal juhul lahenes asi rahulikult, kui mitte arvestada Mardi ratta spidomeetrit, mis jooksu läks. Nägin, et üks marakratt näpib liiga suure huviga seda ja sai korraks ka klambrist lahti. Käratasin ta peale ja ta võttis näpud ära. Siis vajus aga rahvamass ette ja ma ei näinud enam, mis toimub. Rahva eemaldudes oli spidokas rattal lenksult kadunud ja poiss juba kiirel sammul eemaldumas. Hüüdsin pätile järgi, et mida kuradit, kuid kuhugi minna polnud, sest olin kõiki rattaid valvamas, seni kui teised kiirelt einestasid. Lahkudes oleks passid ja teised spidokad kõik valveta jäänud. Kohalikud vaatasid juhmide nägudega ringi ega võtnud midagi ette. Olin ausalt öeldes ilgelt solvunud ja ka meie omade hooletuse peale pahane. Ah, mis siin ikka juhtub jne! Asja rahalises väärtuses polegi küsimus, lihtsalt ilgelt jälk tunne on, kui midagi sellist koged. Nagu näkku oleks sülitatud. Nepalis, päris alguses, oli mul sarnane juhus, kus külavahel mäkke sõites, tuli kamp nagamanne justkui aitama ja lükkasid ratast mäkke. Pärast oli keskmine sahtel lahti ja sääsetõrjevahend kadunud. Üks aus sell jooksis mulle järgi ja ütles, et mister, üks poistest varastas su šampooni, kuid ega ma selle pärast tagasi alla sõitma ei hakanud. Tunne oli aga siiski räbal ja usk inimestesse sai pisut riivatud. Sestpeale on mul kotilukud tabaga kinni. Mitte niipalju asjade pärast, kui selleks, et mitte taaskord kogeda seda ebameeldivat tunnet. Mardi spidokaga läks siiski õnnelikult. Kui lahkuma hakkasime, sõitis meie kõrvale üks mootorrattur ja ulatas varastatud vidina mulle. Arvasin, et keegi ei reageerinud, kui vargale näpuga osutasin ja end käte ja jalgadega selgeks üritasin teha, mis mureks. Tuli välja, et too tüüp oli kiire taibuga ja varganäole kohe järele põrutanud, kätte saanud, korralikult klopperit andnud ning spidoka ära võtnud. Olime väga tänulikud, kuna vargal poleks sellega midagi teha olnud, meil Mardiga on see aga ainuke reaalse kilometraaži näitaja, mis selle reisi jooksul läbitud saab. Mina lõhkusin enda oma kohe alguses ära ja teised alustasid ju kuu hiljem.

Selle, kergelt närvesööva episoodi üle elanud, hakkasime vaatama ringi, kus öömajale jääda. Oli Merikese sünnipäev ja Liivo lubas välja kärrata. Seega otsisime võimalikult nooblit paika. Linn kubises muidugimõista 5 tärni hotellidest ja spadest, seega oli raske valida. Tegelikult oli muidugi hea, et ühe lesilagi leidsime, kus betoonkõrgendik mistra vaibaga üle löödud oli. Urgas, nagu vaja. Liivo pidas sõna ja lisaks kauaoodatud õhtusöögile saime Merikese auks maitsvaid puuvilju krõmpsutada. Telekas mängis taustaks ja järsku märkasime, et uudistes on juttu samast Herati tsitadellist, kus eile viibisime ja ennäe, kes hoovis ringi jalutavad: Uhhuduur täies komplektis! Lõik oli pikk ja meiega kaadreid näidati mitu korda. Läbi kõlasid sõnad "turist" ja "Afgan future", millest võisime eeldada, et turism on Afganistani tulevik. Hea uudis. Seega oleme nüüd siis ka Afgaani televisioonis olnud. Kahju, et keegi otseselt intervjuud ei küsinud, küll me oleks neile alles pajatanud.

Öö oli lämbe ja magada kehvapoolne. Kuna hommikuti on vaiksem, otsustasime varakult liikuma hakata, et õel tuul meid kohe ei rabaks. Küsisime küll hotellipidaja käest teed juua, kuid kas ta ei saanud meist aru või oli ta pahur, et me ta asemed ära võtsime ja ta ise õues pidi magama, igal juhul teed me ei saanud. Mis seal siis ikka, ostsime kõrvalt putkast leiba ja määrdejuustu ja maiustasime ikkagi. Kes siis tühja kõhuga teele asub.

Piirini oli õnneks vähem, kui arvasime, mingi 10 km umbes. Kummalgi pool teed lagedad väljad. Ühel neist käis mingi askeldamine ja lähemal vaatlusel selgus, et tegemist on kesksuvise miinikoristusega. Siin on tihtilugu nii, et ega teest palju kaugemale ei tasu minna, võib väike kabuum käia. Ohtlikud alad on küll märgistatud kividega, mis valgeks ja punaseks värvitud, kuid pimedas ei pruugi neid näha olla. Praegu oli valge ja tööliste sissetallatud rajad ja autojäljed viisid nende peatuspaiga juurde, mis asus teest ca 50 meetri kaugusel. Otsustasime asja lähemalt vaatama minna.

Meid võttis vastu sümpaatne afgaanist ülemus, kes mingil määral ka inglise keelt tonkas. Rääkis, et on pärit Jalalabadist ja on selles ametis juba pikemat aega. Töö on ohtlik ja palju eksimisruumi ei jäta, kuid kohalikes tingimustes on palk ülihea. Antud väljal otsivad nad põhiliselt tankimiine, mis inimesele on ses mõttes ohutud, et lihtsa pealeastumise peale tööle ei hakka, need tahavad ikka mitmetonnist vajutust saada. Samas näitas ta meile tervet raamatut erinevatest miinidest, mis Afgaanis leida võib. Paljud neist on Itaalia päritoli, kuid loomulikult on esindatud Venemaa, Hiina, Inglismaa ja mulle üllatusena ka Belgia. Riike oli veel, kuid mul pole hetkel rohkem meeles. Miini tüüpe on erinevaid ja üks tekitab jälgima vigastuse, kui teine. Ei hakka neid siinkohal kirjeldama vaid ütlen lihtsalt, et peab ikka inimene olema, kes istub süvenenult insenerilaua taga ja nuputab, kuidas paremini ja efektiivsemalt teisi omasuguseid sandistada või teise ilma saata. Haiged inimesed ja haiged valitsused, kes neid töid tellivad! Vaatasime ka lõhatud miinikilde, millest osad, mulle üllatusena, olid plastikust. Eemal aga jalutas süüta karjus oma kitsedega veel kontrollimata väljal ja jäi vaid loota, et tankimiinide vahele mõni jalaväe lõhkeseade pole sattunud. Vot selline elu!

Piiril olime umbes 8 paiku. Kuna Iraani pool pidi avatama natuke hiljem, otsustasime teha kiire kebabi enne, kui siit riigist lahkume. Rahvamass kogunes jälle silmapilguga ja pressis end igast küljest peale. Eilne kogemus veel värskelt meeles, võeti spidokad maha ja rattad lükati tihemini kokku. Tellisime, nagu ikka, 48 varrast šašlõkki ja ostsime kõrvale krõmpsutamiseks purgi Vietnami hapukurke. Olime just mõnusalt sööma asunud, kui meid tihedalt piiravast rahvamassist käis nagu välk läbi ja inimesed jooksid laiali. Olukord meenutas sebrakarja, kes lõvi haistes minema põgenevad. Meie esimene mõte oli, et nüüd on põuepommar kohal ja kohe käib kõva pauk. Õnneks oli tegemist aga vapra politseinikuga, kes meile appi tuli ja rahvamassi kumminuiaga laiali peksis. Hirm ja aukartus korravalvuri ees oli sedavõrd suur, et hetkega oli plats puhas ja me nägime jälle päikest. Politseiniku käitumisviis viiks ta Euroopas koheselt kohtu alla, kuid siin olime me talle isegi tänulikud, kuna see inimmüür ahistas parasjagu. Aga nagu ikka, uudishimu on suurem, kui hirm klohmida saada ja eks tasahilju hakkasid julgemad tagasi nihkuma. Pollar pidi uue meeldetuletusringi tegema ja nii see jäigi kestma, kuni otsustasime, et targem on lihtsalt kahe piiri vahelisse tsooni liikuda, kuhu niisama vahtijaid ei lastud. Kell hakkas juba sinnamaale saama, et peatselt võisime piiriületusprotseduuridega pihta hakata. Seni on olnud need suhteliselt mitmekesised ja jäi oodata, mis siis siin juhtub. Kõik läks aga väga ladusalt ja üks piirivalvuritest saatis meid Afganistani poolelt Iraani piirini, sooviga olla veendunud, et me ilma probleemideta sinna sisse saame. Sealt võttis meid üle tema kolleeg, kes meid omakorda õigesse auku juhatas, kus passikontroll oli. Ainukeseks tõrvatilgaks jäi paar kilomeetrit peale piiri asunud tollipunkt, kus me oma kotid pidime lahti pakkima ja asjad asfaldile laotama. Wenna püstol oli muidugi jälle suur huviobjekt, kuid olles veendunud, et sellest luuavarrest küll pauku ei tule, lasid nad meid minema.

Iraan tervitas meid kõrbe- ja juba tuttava vastutuulega. Muud polegi häda kui see, et mu ratta käiguvahetaja ja hammasrattad on nii kulunud, et vähe kõvema pedaalivajutuse peale hakkavad need üle andma ja pool energiat läheb raisku. 4000 km on muidugi piisavalt suur läbisõit selleks, et ilma hoolduseta üht-teist üles ütlema hakkaks, seega ma ei kurda. Ajastus on õnneks hea, kuna ega me realistlikult üle mõnesaja kilomeetri enam sõita ei jõua ka. Kojutulekuni on küll veel kümme päeva, kuid meie Iraani viisad on ju ainult seitsmeks päevaks. Aga riik on suur. Täna on pühapäev, ehk teine päev siin riigis. Oleme linnas nimega Mashhad, mis asub idas. Reedeks peame olema teisel pool riiki, et ületada Iraani Türgi piir. Teheran jääb poolele teele, kuid on siit 900 km. Võtke korraks ilmaatlas ette ja võrrelge Iraani näiteks Eestiga, saate aimu, milline lahmakas see on. Aga inimesed on siin, "Kurjuse Teljel" hoopis teistmoodi, kui Afganistanis: avatumad, vabamad, usaldavamad. Keelebarjäär on küll takistuseks, kuid järgmine kord siia tulles, tuleb rida käibeväljendeid endale selgeks teha. See on minu asi osata keelt, kui kuhugi külla lähen. Iraan on väga hästi arenenud ja senikülastatutest kindlasti üks euroopalikumaid riike. Naised on küll mustade hõlstidega, kuid enid on tänaval palju. Näod on katmata ja hõlstide all võib märgata väga trendikaid riideid. See on muidugi viimaste aastate areng, kuid inimesed on siin rõõmsate nägudega. Võib-olla on see tuumaenergia mõjul tekkinud grimass, nagu Seltsimees Bush meile näidata tahab, kuid ma siiski kaldun arvama, et tegu ongi rõõmsate inimestega.

Nagu ikka läheb lõpupoole rabistamiseks. Seega ei oska ma öelda, palju siia kirjatükile lisada jõuan enne, kui juba ise tagasi oleme. Praegune plaan on hiljemalt kolmapäevaks Teherani jõuda ja sealt siis reedeks piirile. Teheranis lõpeb ametlik osa reisist. Türgist läbi Gruusiasse püüame orienteeruda kohaliku transpordiga. Kuna lennuks Tbilisist Riiga väljub toredal kellaajal 3:40 hommikul, peame hiljemalt 25. juuli Tbilisis olema. Graafik on tihe ja pisut ettearvamatu, kuid loodan, et kõik sujub. Nagu meie motogi ütleb: midagi pole võimatut seni, kuni pole ümberlükkamatult tõestatud vastupidist!

Seega chekata võite, kas midagi juurde on tulnud, kuid lubada ma ei saa. Sellest, kuidas kõik lõppes, kirjutan ma aga kindlasti.